четверг, 19 мая 2011 г.

Dokumentaalne foto saab ja võib olla kompositsiooni, valguse ning värviga ilus pilt, kuid mitte veel kunst. Värvisära, teravus kogu pildipinnal, peegeldused või muu tähelepanu äratav ei loo alati kunsti, kui pole tunnetatav looja isikupära, vaid eelkõige fototehnika käsitlemise oskus.

FOTOKUNST ON ILU LOOMINE pilditöötlusprogrammide, optika ja mitmete fototehniliste vahenditega. Ent kunsti määratlemiseks pole mõttekas püüda leida definitsiooni, kuivõrd kunsti ei tuvasta loogikareeglite vaid elukogemuse ja harituse pinnalt.

1. Dokumentaalsus

Kas ongi vaja eristada kunstilist fotot dokumentaalsest. Fotokunsti kui objekti on vaja ennekõike selle loojale ja neile vähestele piltnikele, kes tahavad end üksnes selles vallas avada. Küsimuseks on ja ilmselt jääb, milleks ja kus ning kellele vaja fotokunsti. Olgu kohe

lisatud, et näiteks fotod National Geographic lehekülgedel on küll erakordsed loodusfotod (subjekt, koht, moment, jne), ent mitte fotokunsti näidised.

Loodusfoto on ennekõike dokumentaalne ja kunstiks võib seal tegevuse järgi naljatades lugeda oskust puu otsa ronida või mitu päeva onnis looma varitseda. Linnusulestiku värvide ilu või loom reljeefses valguses, päikesest ergava rohututi juures, on kaunis vaade ning efektne jäädvustada, kuid mida on selles loomingulisust, peale oskuse teha õigel ajal ning kohas pildikõps. Kingsepp, kes tunneb nahatööd ja mõistab tellija jala järgi meelepärase kinga või saapa valmistada, on meister ja võib olla diplomitega pärjatud, aga mitte veel kunstnik, kui ta pole loonud uut ja ilusat mudelit või täiendanud omatahtsi olemas olevat.

Maali, mis kogu pinnalt terava joonistusega kaetud, nimetame „nagu foto“. Fotoaparaati saab fokuseerida, et kogu pildi ulatuses on kõik kujundid teravad.Inimese nägemisvõime ei kattu dokumentaalfotol teravalt kirjeldatuga: kui silmavaade on koondunud esiplaanile, siis pole enam tagaplaan terav või vastupidi. Arvestades silmataju omadusi, võib üleni terav dokumentaalfoto mõjuda võõrastavalt, isegi siis kui on täpne peegeldus loodusest.Dokumentaalfoto võib olla huvitava kompositsiooniga ja ilusa pildivaatega, aga just püüdliku looduse koopiana ei mõju kunstiteosena.

On palju häid käsitöölisi, ent vähem loojaid. Nii on entsüklopedist võimekas viktoriinides, ent mitte leiutajana või avastuse tegemisel. Suurkujude maalide täpne kopeerija ei loo iseseisvalt tippteost jne. Kõrgetest oskustest enam on olulisem isiku emotsionaalne tajuvõime, tunnetada kunstilise väljenduse erilist sädet ja võimendavaid hetki.

Oskustega fotograaf, kvaliteetse fototehnikaga võib olla eelduseks kunsti tegemisel nagu uus lõuend molbertil, ent sünnib see ikkagi looja peas, tema tundemaailma toel, mitte looduse üksikasjalisel kopeerimisel või käskude ja keeldude raames: kui palju tohib fotosid töödelda, mis programmiga jne. Tavafoto on olu või sündmust kirjeldav dokument. Olenevalt juhusest, vajadusest või võimalusest, millal aparaadi nupule vajutada, on see rohkemal või vähesemal määral värvi ja/või valgusküllane ning kompositsioonilt pilkupüüdev, kuid igal juhul ainuüksi hetke peegeldus läbi fotoaparaadi objektiivi. Seevastu fotokunstnik ei taotle reaalse olu kopeerimist, vaid ennekõike omal moel pildi loomist. Ta lähtub, millisena nähtut kujutas või kujutab mõni viiv tagasi, praegu või peatselt saabuvas ajas; fotoreporter või huviturist ennekõike mida pildistamise hetkel näeb. Et fotografeerimine on põnev ja kaasakiskuv harrastus ning peale elamuslikusse, eriti veel kui ollakse looduses, ka tervistav ajaviide, muutub pildistamine aina laiaulatuslikumaks.

Kunst saab ja võib kuuluda massidele, aga paraku massid ei tee kunsti! Kunstilise foto teostuse tehnika omapära ja väljendusviisid eristavad teda dokumentaalsest fotograafiast.

Pilditegemise kättesaadavus devalveerib kunstilise foto mõiste ja/või huvi selle vastu. Ning seda enam, kui fotokunsti edendamist taotlevatel loodusfotode konkurssidel tunnustatakse pilte roiskuvast kalast rannaliival või surnud loomast. Ja samas, iga dokumentaalne foto, kui ei ole optika poolt moondatud, on tegelikkuse peegeldaja ning võib ka kunstipäraselt mõjuda, ent ainult siis, kui on ilu kandja.

2. Kunstiline foto

Olenevalt võimalustest, oskustest, kogemustest ning sotsiaalsest sunnist on inimtegevus loominguline ehk valmistab kunsti. Sama väljund on ka fotograafias. Kunstilise foto sünnil pole määravaks tööriist vaid loov isik. Teisisõnu, pilt valmib mitte aparaadi, vaid piltniku tegevusel. Fotokunst nagu iga teine kujutava kunsti liik on ilu ilmutamine. Ilu sünnib meie elukogemuste ja eetiliste tõekspidamiste pinnal, mistõttu ei asu see ühtmoodi iga vaataja silmades.

Fotokunstnik on fotograaf, kes optika ja/või pilditöötluse abil edastab oma nägemust. Kes valguse ja värvide kaudu talletab meeleolu ja tundmusi ümbritsevast. Fotokunstnik ei taotle reaalse olu edastamist, vaid ennekõike omal moel ilu loomist.

Kunstnik toetub fantaasiale, lähtub emotsioonidest, tavafotograaf salvestab antud ajahetke ega hakka nõudlema midagi enamat. Üks jäädvustab ilusat pilti seinale riputamiseks, teine perekonna arhiivi või virtuaalse suhtluse tarbeks. Tavapiltnikule, kes peab pühaks oma fotoaparaadi toorfaili esitlust, on pilditöötlus teinekord pinnuks silmas.

Kunstiline foto on mäng hingekeeltega, see pole päris pilt loodusest.

Kunst sünnib demokraatia tunnetuses, mitte etteantud käskudega: mida tohib ja kuidas. Piltniku loominguvabadusest sõltub kuidas end lahti mõtestada.

Fotokunstnik salvestab valguse ja värvide kaudu oma meeleolu ja tundmusi ümbritsevast. Ta toetub fantaasiale, lähtub emotsioonidest, et jäädvustada kaunis pilt. Kunstiline foto pole päris pilt loodusest vaid talletab autori hingekeelte mängu.

Samas võib vaatajat ka „liiga ilusaga“ häirida. Ent hinnanguid on erinevaid.

Silmarõõm on suuresti ootuste ja lootuste kokteil. Ilu sünnib meie elukogemuste ja eetiliste tõekspidamiste pinnal, mistõttu ei asu see ühtmoodi iga vaataja silmades.

3. Fotokunsti vormistamisest

Tõdeme, kuidas kujutavas kunstis on avardunud fotokunsti osa ja seda just digitaaltehnika kasutusele tulekuga. Mitmed pilditöötluse viisid, digitaaltrükk, kollaažid, fotode monteerimine ja seeriateks seadmine on saanud fotokunstniku vahenditeks, et algselt tajutud objekti oma tunnetusmalli salvestada. Fotokunstis on palju tehnilisi võimalusi oma hingeelu kunstiks vormistamisel, iseasi milline on sotsiaalne kandepind ja õhustik. Fotokunsti uudsus ei peitu asjas mida kujutatakse, vaid mooduses, mismoodi piltnik tõlgendab ja tahab oma arusaama edasi anda, kuidas mõjustada vaatajaid. Piltniku huviväärsusteks loodusmaastikul on eelkõige pilved ja pinnamood, veekogude peegeldused ning eripärane ilmastik.

Vormistatusel on kunstis esmane koht. Kunstiteose tehnika omapära ja väljendusviisid eristavad seda dokumentaalsest fotograafiast. Kunsti väärtustame just vormistamise kaudu. Kui maalikunstnik saab kogetud jagamatult koondada oma lõuendisse, siis fotokunstnik salvestab elamusi piltide liitmise ja/või kujundite seadmisega terviklikuks kompositsiooniks.

Kunst vermitakse avalikkuse survel ja maitsel ning teinekord leiab märkamist alles peale looja surma.

Комментариев нет:

Отправить комментарий